Põhimõtteliselt oli tavaline koolinädal, „miljoni“ töö ja toimetusega. Aga, 11-15 noveber läheme klassiga Beijingi! Kurb on see, et 13. Novebril lähjeb minu hosti pere pulma, oleksin väga tahtnud traditsioonilist laulatuse tseremooniat näha ja peost osa saada – kes teab kas kunagi enam sellist võimalust veel tuleb.
Esmaspäeval läksin laulukoori, eelmisel nädalal olid koori katsed. Pidime ühe enda valitud laulu ette laulma ja siis õpetaja (naine Ameerikast) andis meile ühe ameerika rahvalaulu, mille pidime ilma klaveri saateda nooti lugedes õigesti laulma. See kõik oli inglise keeles! Mõtlesin, et seda noodist laulmist ma küll ära ei tee, aga noh tegin! Koor toimub esmaspäeviti lõunapausi ajal ( paus kestab 1h 10 minutit). Läksime sinna, ostsin endale koolipoest jogurtit kaasa ja siis sain teada, et sinna tellitakse iga kord süüa. Sel korral telliti Mcdonaldsist. Väga veider! Kooris õppisime ühte prantsuse keelset laulu. Ma õpin seega Hiinas inglise keelses kooris prantsuse keelset laulu...
Reedel toimus koolis spordipäev. Pidin ärkama kell 5, sest kell 7 pidid kõik koolis olema. Õues oli sellel hommikul väga külm. Kuna siin pole majadel ei ole radikaid ega mitte mingeid soojendusi, oli ärkamine üks korralik katsumus. Panin nii kiiresti kui suutsin riidesse. Siis andis hosti isa mulle mingi KFC burgeri, õhh kuidas ma jälestan seda kohta ja kõike mis seal pakutakse. Siis läksin esimese subway peale ja kooli kõndides lehvitas mulle üks õpetaja, kes rattaga mööda sõitis. :) Kui ma kooli jõudsin pidin võtma tooli ja selle staadioni juurde viima, kõik pidid seda tegema. Osad klassid marssisid staadionil ja meie pidime seda pealt vaatama. Lõpuks hakkasid pihta esinemised. Põhimõtteliselt iga klass tegi mingi etteaste ehk tantsu, kõik olid sellised ajuvabad, midagi sellist nagu Eestis Palybox, aga no umbes 2000 õpilast tegid selliseid etteasteid. See show kestis kolm tundi. Vahetusõpilased ehk siis meie, laulsime. Üks tüdruk tegi joogat, osad tegid kungfud. Siis hakkas pihta lipu heiskamine. Kõik pidid rivvi võtma ja lippu vaatama ja vait olema. Tavaline igahommikune rivistus. Lõpuks hakkasid pihta spordivõistlused, aga kõik vahetusõpilased eemdalatai, sest nii paljud hiinlased võistlesid. Üks VÕP tüdruk hüppas kaugust ja paar poissi jooksid ainult. Teised elasime kaasa. Õues oli ainult 18 kraadi sooja. Me kõik lihtsalt külmusime. Rääkisin vahepeal itaalastega juttu. Lõpuks tuli lõunapaus ja ma läksin koos Tildeniga tema tuppa, et teed juua, aga jõudsime hoopis välja ühtete teiste tüdrukute tuppa. Sõime kõik koos lõunat ja ma sain lõpuks sooja. Pärast lõunat pidin minema YFUsse. Hakkasin koolist ära kõndima ja järsku oli see kummaline ja vastik vene poiss minu seljataga. Ma siis ütlesin, et ta ei saa koolist ära minna, et minul on vaja minna ja õpetajaga räägitud. Ta ütles, et tal on suva. Ma siis ootasin, et ta ees ära kõnniks. Aga kuna siin kooli juures on valgusfoor, siis avanes tal hea võimalus uuesti minu kõrval kõndida. Aga ma ei läinud nagu tavalselt subwayle, vaid hoopis postkontorisse. Ta vaatas küll imelikult, aga õnneks sinna järele ei tulnud. Postkontoris läks mul oodatud 5 minuti asemel hoopis tund. Oskasin hiina keeles seletada, et kus koolis ma õpin ja millises kohas Shanghais elan. Olin nii uhke enda üle, sest nad said minust aru. Pidin kolm korda pabereid uuesti ja uuesti täitma, lisaks minu kiri/pakk lõigati lahti, vaadati üksikasjalikult läbi... Haige lihtsalt. Lõpuks, kui seal asjad korda sain, läksin subwayle. Ja kui subways sees olin, siis oh üllatust kes sinna sisse astus - see jube vene poiss. Kas te saate aru, ta ootas mind üle tunni aja? See ei ole ju normaalne, ma hakkan juba kartma teda. Läskin temast võimalikult kaugele, aga ta tuli järgi. Ma muudkui läksin edasi ja edasi, et temast lahti saada, ta vist arvas mind väljuvat, sest ta ise läks metroost välja ja jäi otsiva pilguga perroonile seisma. Ma ei tea see oli väga veider, ta on nagu kummitus. Igatahes läksin ma YFUsse ja loomulikult olin ma ainkene kes sinna õigeks ajaks jõudis. Ootasin teisi ja õppisin. Olen muutunud täitsa hiinlaseks, igal vabal momendil õpin. Lõpuks tuli Joanne ja siis hakkas tema reisimise kohta küsimusi küsima. Kõik need siinsed reeglid on ikka kohati nii haiged. Oma kodumaa perega näiteks vahetusriigis reisida ei saa, sest sa ei või hotellis ööbida. Vahet pole kuhu reisida plaanid, pead endale otsima hosti pere. Nüüd tuleb mul loota, et Tiibetis ehk mõni mägionnis elav pere tahab endale paariks päevaks vahetusõpilast! Hea uudis on see, et päris vanemad võivad ikkagi meid peale jõule külastada. Sellel ajal, kui Joanne Jeffiga rääkis ja mina nende vestlust pealt kuulasin, helistas Daniele ja teatas, et YFUsse ta ei jõua, aga meiega tahab kokku saada. 2-3 tundi piinasime teda totrate ja vähem totrate küsimustega. Igatahes pärast seda läksime me nendega lihtsalt subwaysse sisse ja siis tulime subwayst ruttu välja, sest me ei teadnud kuhu minna. Sest People Square ja Nanijng roadi ( kõige rohkem inimesi ja turiste on just seal) vastu on meil kõigil juba allergia. Läskime siis ühte kallise kaubanduskeskusesse ja sealt edasi jõeäärde, olime teletorni lähedal, kus inimesi polnud peaaegu üldse. Joanne ja Daniele avastasid mingi saksa restoraani.. Istusime lihtsalt jõeääres, oli pime ja Nanijg roadi tuled ja laevad... ohjah... - ma elan siin!!! See väike „pisiasi“ ei jõua vist kunagi mulle kohale - ma elan ühes suurimas linnas tervel maakeral! Kuna ilm oli külm ja Daniele kõht tühi läskime starbucki istuma. Ja sealt edasi subwayle, mul oli väga külm, nii veider, õues oli 18 kraadi. Lõpuks koju jõudes sain teada, et olen hosti õega terve öö kahekesi kodus, kuna hosti isa õde viidi haiglasse ja hosti isa läks oma ema juurde, kuna ta on väga vana. Hosti ema läks haiglasse, sest ravi on väga kallis ja isa õde pole nii rikas või midagi sellist. Igatahes, oli meil sisters night ja me jõime hiina teed, ta kirjutas QQ(nagu meie MSN) mingite poistega, luges mulle koguaeg ette ja siis ütles, et kõik poisid on nii lollid. Oh neid väikeseid hiina tüdrukuid.. Ma avastasin kodust massaaži tooli ja lihtsalt istusin ja kuulasin. Siis läksin ma Pretty little liarsti ja Vampiiri päevikuid vaatama. :) Ma tean, et selelle ei tohiks aega raisata aga no...
Esmaspäeval läksin laulukoori, eelmisel nädalal olid koori katsed. Pidime ühe enda valitud laulu ette laulma ja siis õpetaja (naine Ameerikast) andis meile ühe ameerika rahvalaulu, mille pidime ilma klaveri saateda nooti lugedes õigesti laulma. See kõik oli inglise keeles! Mõtlesin, et seda noodist laulmist ma küll ära ei tee, aga noh tegin! Koor toimub esmaspäeviti lõunapausi ajal ( paus kestab 1h 10 minutit). Läksime sinna, ostsin endale koolipoest jogurtit kaasa ja siis sain teada, et sinna tellitakse iga kord süüa. Sel korral telliti Mcdonaldsist. Väga veider! Kooris õppisime ühte prantsuse keelset laulu. Ma õpin seega Hiinas inglise keelses kooris prantsuse keelset laulu...
Reedel toimus koolis spordipäev. Pidin ärkama kell 5, sest kell 7 pidid kõik koolis olema. Õues oli sellel hommikul väga külm. Kuna siin pole majadel ei ole radikaid ega mitte mingeid soojendusi, oli ärkamine üks korralik katsumus. Panin nii kiiresti kui suutsin riidesse. Siis andis hosti isa mulle mingi KFC burgeri, õhh kuidas ma jälestan seda kohta ja kõike mis seal pakutakse. Siis läksin esimese subway peale ja kooli kõndides lehvitas mulle üks õpetaja, kes rattaga mööda sõitis. :) Kui ma kooli jõudsin pidin võtma tooli ja selle staadioni juurde viima, kõik pidid seda tegema. Osad klassid marssisid staadionil ja meie pidime seda pealt vaatama. Lõpuks hakkasid pihta esinemised. Põhimõtteliselt iga klass tegi mingi etteaste ehk tantsu, kõik olid sellised ajuvabad, midagi sellist nagu Eestis Palybox, aga no umbes 2000 õpilast tegid selliseid etteasteid. See show kestis kolm tundi. Vahetusõpilased ehk siis meie, laulsime. Üks tüdruk tegi joogat, osad tegid kungfud. Siis hakkas pihta lipu heiskamine. Kõik pidid rivvi võtma ja lippu vaatama ja vait olema. Tavaline igahommikune rivistus. Lõpuks hakkasid pihta spordivõistlused, aga kõik vahetusõpilased eemdalatai, sest nii paljud hiinlased võistlesid. Üks VÕP tüdruk hüppas kaugust ja paar poissi jooksid ainult. Teised elasime kaasa. Õues oli ainult 18 kraadi sooja. Me kõik lihtsalt külmusime. Rääkisin vahepeal itaalastega juttu. Lõpuks tuli lõunapaus ja ma läksin koos Tildeniga tema tuppa, et teed juua, aga jõudsime hoopis välja ühtete teiste tüdrukute tuppa. Sõime kõik koos lõunat ja ma sain lõpuks sooja. Pärast lõunat pidin minema YFUsse. Hakkasin koolist ära kõndima ja järsku oli see kummaline ja vastik vene poiss minu seljataga. Ma siis ütlesin, et ta ei saa koolist ära minna, et minul on vaja minna ja õpetajaga räägitud. Ta ütles, et tal on suva. Ma siis ootasin, et ta ees ära kõnniks. Aga kuna siin kooli juures on valgusfoor, siis avanes tal hea võimalus uuesti minu kõrval kõndida. Aga ma ei läinud nagu tavalselt subwayle, vaid hoopis postkontorisse. Ta vaatas küll imelikult, aga õnneks sinna järele ei tulnud. Postkontoris läks mul oodatud 5 minuti asemel hoopis tund. Oskasin hiina keeles seletada, et kus koolis ma õpin ja millises kohas Shanghais elan. Olin nii uhke enda üle, sest nad said minust aru. Pidin kolm korda pabereid uuesti ja uuesti täitma, lisaks minu kiri/pakk lõigati lahti, vaadati üksikasjalikult läbi... Haige lihtsalt. Lõpuks, kui seal asjad korda sain, läksin subwayle. Ja kui subways sees olin, siis oh üllatust kes sinna sisse astus - see jube vene poiss. Kas te saate aru, ta ootas mind üle tunni aja? See ei ole ju normaalne, ma hakkan juba kartma teda. Läskin temast võimalikult kaugele, aga ta tuli järgi. Ma muudkui läksin edasi ja edasi, et temast lahti saada, ta vist arvas mind väljuvat, sest ta ise läks metroost välja ja jäi otsiva pilguga perroonile seisma. Ma ei tea see oli väga veider, ta on nagu kummitus. Igatahes läksin ma YFUsse ja loomulikult olin ma ainkene kes sinna õigeks ajaks jõudis. Ootasin teisi ja õppisin. Olen muutunud täitsa hiinlaseks, igal vabal momendil õpin. Lõpuks tuli Joanne ja siis hakkas tema reisimise kohta küsimusi küsima. Kõik need siinsed reeglid on ikka kohati nii haiged. Oma kodumaa perega näiteks vahetusriigis reisida ei saa, sest sa ei või hotellis ööbida. Vahet pole kuhu reisida plaanid, pead endale otsima hosti pere. Nüüd tuleb mul loota, et Tiibetis ehk mõni mägionnis elav pere tahab endale paariks päevaks vahetusõpilast! Hea uudis on see, et päris vanemad võivad ikkagi meid peale jõule külastada. Sellel ajal, kui Joanne Jeffiga rääkis ja mina nende vestlust pealt kuulasin, helistas Daniele ja teatas, et YFUsse ta ei jõua, aga meiega tahab kokku saada. 2-3 tundi piinasime teda totrate ja vähem totrate küsimustega. Igatahes pärast seda läksime me nendega lihtsalt subwaysse sisse ja siis tulime subwayst ruttu välja, sest me ei teadnud kuhu minna. Sest People Square ja Nanijng roadi ( kõige rohkem inimesi ja turiste on just seal) vastu on meil kõigil juba allergia. Läskime siis ühte kallise kaubanduskeskusesse ja sealt edasi jõeäärde, olime teletorni lähedal, kus inimesi polnud peaaegu üldse. Joanne ja Daniele avastasid mingi saksa restoraani.. Istusime lihtsalt jõeääres, oli pime ja Nanijg roadi tuled ja laevad... ohjah... - ma elan siin!!! See väike „pisiasi“ ei jõua vist kunagi mulle kohale - ma elan ühes suurimas linnas tervel maakeral! Kuna ilm oli külm ja Daniele kõht tühi läskime starbucki istuma. Ja sealt edasi subwayle, mul oli väga külm, nii veider, õues oli 18 kraadi. Lõpuks koju jõudes sain teada, et olen hosti õega terve öö kahekesi kodus, kuna hosti isa õde viidi haiglasse ja hosti isa läks oma ema juurde, kuna ta on väga vana. Hosti ema läks haiglasse, sest ravi on väga kallis ja isa õde pole nii rikas või midagi sellist. Igatahes, oli meil sisters night ja me jõime hiina teed, ta kirjutas QQ(nagu meie MSN) mingite poistega, luges mulle koguaeg ette ja siis ütles, et kõik poisid on nii lollid. Oh neid väikeseid hiina tüdrukuid.. Ma avastasin kodust massaaži tooli ja lihtsalt istusin ja kuulasin. Siis läksin ma Pretty little liarsti ja Vampiiri päevikuid vaatama. :) Ma tean, et selelle ei tohiks aega raisata aga no...
Laupäeva hommikul olin haige. Köha, nohu ja kurguvalu. Ilmselt seda sellest, et siin pole majadel soojustust, radikaid ega mitte mingit sellist loogilist asja. Ainult õksoojustus pubad, mis lülitatakse sooja peale detsembris!? ma ei taha sellele novembri kuule isegi mitte mõlda. Aga kui hosti ema nägi, et mul pole häält tassis ta mulle miljon kampsunit ja asja. Ma pole kunagi näinud, et kellelgi oleks nii palju riideid… Haige lihtsalt, ta rääkis oma sallikogust, kus on üle saja salli.. Not bad! Ja siis ma õppisin terve ülejäänud päeva. Naerge või nutke aga vaheusaasta pole mitte mingi leboaasta, õpin palju rohkem kui Eestis ja kõik on ikka kordades raskem.
Pühapäeval ütles hosti ema, et me lähme täna välja, ta näitab mulle kus on üks suur fake market, et seal saakisn endale soojad riided osta. Fake market oli kuksil 3-5 km pikk! Kuna mu hosti ema on täielik shopahoolik kulus igas poes kus käisime miljon aastat. Mu pea lõhkus ja hingata ei saanud. Lõpuks, kui kell 8 koju jõudsime, olin mina ühe pisikese kotiga ja mu hosti ema kahe hiiglaslikuga. Pean sinna kaubanduskeskusesse kunagi uuesti minema, kui vähekenegi viitsimist on, sest kõik seal oli ikka made in china ja odav! Koju jõudsime, siis oli hosti isa midagi kokku vaaritanud, Pärast õhtusööki kraadisin ma ennast ja mul oli palavik, hosti ema küsis kas ma tahan haiglasse minna… See on nii veider siin, et kõigega minnakse haiglasse. Aga ma vaatasin teda vist sellise näoga, et ta sai aru, et ma ei taha. Lõpuks tegi ta mulle mingit hiina rohu teed.. See oli jube! Aga noh mis ei tapa teeb tugevaks!
Esmaspäeval läksin ikka kooli, nädalavahetusel põletasin ennast veel keeva veega ära, nii et mu näol ja kehal on "kerged" tagajärjed, varjasin neid nii hästi kui võimalik. Lõuna ajal oli jälle koor, ma ei tea kuidas see asi toimima hakkab, sest terve koor, ei suuda ühtsena tavalisi noote ette laulda. Aga igatahes, telliti seekord sinna pizzat, 10 karpi lihtsalt. Aga pizza oli hea! Koolis saime teada, et järgmisel nädalal on kaks päeva eksamid, kõikide ainete peale. Seda kuuldes ma surin... Selles suhtes, et arvuti tunnis peame ise multikaid kokku panema, aga ma teen tavaliselt sel ajal kodutöid või vastan mailidele. Koolipäeva lõpuks kõndisin koos ühe jaapanlasega subwayle, elame mõlemad line 3 peatustes ( see ei ütle teile ilmselt midagi) aga järku avastasin ma, et subway ja kodu kaart on kadunud, olin juba paanikas, kui tuli meelde et panin need mingi kampsuni taskusse. Kui kõju jõudsin, siis õppisin ja magasin. Sest tervis oli ikka kehv.
Teisipäeva hommikul, kui ärkasin oli mul köha. Ja kui ma köhisin siis kahe kopsu vaheline koht tegi sellist põrgu valu, et pisarad tulid silma. Teate seda tunnet, kui sa tahaksid niiiiiväga köhida, aga see on niiiiiiiiiii valus :( Õnnelikud olete kui ei tea. Igatahes, läksin ikka kooli. Vahetusaasta üks veider asi ongi see, et sa tahad kooli minna. Esiteks, et mitte maha jääda ja teiseks sa lihtsalt tahad. Subways olles hakkas mu pea valutama. Kooli jõudes sain teada, et meil teistsugune tunnuplaan ja esimene tund hoopis PE(eesti mõistes kehaline). Aga õpetaja ütles, et ma ei või kaasa teha, kuna olen haige. Tegelikult üks põhjus, miks ma kooli läksin oligi see, et ma saaksin PE kungfud teistega koos harjutada. :( Istusin siis terve tunni koos Yuliaga..
Järgmine tund olu muusika. Muusika õpetaja kutusb iga nädala teisipäeval kellegi koolist meile esinemea. Sellel nädalal olid mingist kaugest provintist õpilased kes tantsisd. Ja pärast muusikat saatis õpetaja mind koju, kirjutas mulle "passi" et turvaväravatest läbi saakisn ja nii ma siis läksin. Koju jõudes vajusin magama, aga kuna köhida on valus, siis see oli raske. Skypesin hoopis empsi, vanaema ja vanaisaga. Siis magasin veel. Kui hosti õde ja ema koju tulid siis kraadisid mind ja mul oli jälle palavik. Ja väga kohutav köha. Alguses, tahtis ta mind haiglasse viia, aga siis ta vist arvas, et peab ise minu eest maksma ja siis ta üritas mulle mingeid antibiootikume anda. Ma üritasin seletada, et mul on tervisekindlustus ja ma ei või niisama mingeid antibiootuikume võtta. Aga no üks räägib suvest ja teine kuuleb talve. Ma ei oska seletada.
Lõpuks suutsin seletada ikka, et ma pean minema.. No ja siis hakkas pihta – kõik läks väga segaseks. Minu hosti ema ajas mingeid asju ja mina ajasin minegid asju ja minu emps ajas asju. Siis hosti ema ütles, et ma pean ikka tema tablette võtma ja siis ta vist lõpuks solvus, kui ma keeldusin neid võtmast. Vahepeal helistas mu emps eesti YFUsse, et täpselt teada, mida tegema peab ja kuidas kindlustus toimib. Eesti YFUst öeldi, et pean perearstile minema, aga siin ei ole selliseid asja nagu perearst. Kui sul on midagi viga lähedki sa kohe haiglasse. Helistasin siis Hiina YFUsse aga selane isik, kes peaks vahetusõpilastele 24/7 kättesaadav olema, ei vastanud telefonile. YFU hiina on imeline lihtsalt! :) Rääksin oma tugiisikuga. ( Teine kord kui üldse suhtlesime :D) Ja siis lõpuks, kui asi juba väga segane oli, helistas emps eesti peakonsulile siin Shanghais. Emps suhtles ka Saksamaal asuva kindlustusega ja Eesti aja järgi kell viis hommikul olin juba arsti vastuvõtul. Mind viis sinna peakonsuli abikaasa, kes minuga kogu aeg koos oli. Võeti proovid ja sain vajalikud ravimid(sain sellise asja kopsude jaoks mida tavaliselt astma haiged kaustavad.. Welcome to China!). Teadmine, et lähen koos eestlasega haiglasse, oli nii hea! Ma olen väga tänulik peakonsulile ja tema abikaasale, kes minu arstile saamisega vaeva nägid ja minule abiks olid! Hiina YFU on kõige kohutavam asi üldse, mitte kedagi ei huvita vahetusõpilased ja nendega toimuv. Kohati jääb täitsa arusaamatuks, milleks see organisatsioon on endale sellise kohutuse, mida nad täita ei taha/ ei viitsi, võtnud üldse on. Järgmise päeva õhtul sain neilt sõnumi: Vabandust, mu telefon oli teise töötaja käes. Kuulsin, et käisid haiglas.
Järgmine tund olu muusika. Muusika õpetaja kutusb iga nädala teisipäeval kellegi koolist meile esinemea. Sellel nädalal olid mingist kaugest provintist õpilased kes tantsisd. Ja pärast muusikat saatis õpetaja mind koju, kirjutas mulle "passi" et turvaväravatest läbi saakisn ja nii ma siis läksin. Koju jõudes vajusin magama, aga kuna köhida on valus, siis see oli raske. Skypesin hoopis empsi, vanaema ja vanaisaga. Siis magasin veel. Kui hosti õde ja ema koju tulid siis kraadisid mind ja mul oli jälle palavik. Ja väga kohutav köha. Alguses, tahtis ta mind haiglasse viia, aga siis ta vist arvas, et peab ise minu eest maksma ja siis ta üritas mulle mingeid antibiootikume anda. Ma üritasin seletada, et mul on tervisekindlustus ja ma ei või niisama mingeid antibiootuikume võtta. Aga no üks räägib suvest ja teine kuuleb talve. Ma ei oska seletada.
Lõpuks suutsin seletada ikka, et ma pean minema.. No ja siis hakkas pihta – kõik läks väga segaseks. Minu hosti ema ajas mingeid asju ja mina ajasin minegid asju ja minu emps ajas asju. Siis hosti ema ütles, et ma pean ikka tema tablette võtma ja siis ta vist lõpuks solvus, kui ma keeldusin neid võtmast. Vahepeal helistas mu emps eesti YFUsse, et täpselt teada, mida tegema peab ja kuidas kindlustus toimib. Eesti YFUst öeldi, et pean perearstile minema, aga siin ei ole selliseid asja nagu perearst. Kui sul on midagi viga lähedki sa kohe haiglasse. Helistasin siis Hiina YFUsse aga selane isik, kes peaks vahetusõpilastele 24/7 kättesaadav olema, ei vastanud telefonile. YFU hiina on imeline lihtsalt! :) Rääksin oma tugiisikuga. ( Teine kord kui üldse suhtlesime :D) Ja siis lõpuks, kui asi juba väga segane oli, helistas emps eesti peakonsulile siin Shanghais. Emps suhtles ka Saksamaal asuva kindlustusega ja Eesti aja järgi kell viis hommikul olin juba arsti vastuvõtul. Mind viis sinna peakonsuli abikaasa, kes minuga kogu aeg koos oli. Võeti proovid ja sain vajalikud ravimid(sain sellise asja kopsude jaoks mida tavaliselt astma haiged kaustavad.. Welcome to China!). Teadmine, et lähen koos eestlasega haiglasse, oli nii hea! Ma olen väga tänulik peakonsulile ja tema abikaasale, kes minu arstile saamisega vaeva nägid ja minule abiks olid! Hiina YFU on kõige kohutavam asi üldse, mitte kedagi ei huvita vahetusõpilased ja nendega toimuv. Kohati jääb täitsa arusaamatuks, milleks see organisatsioon on endale sellise kohutuse, mida nad täita ei taha/ ei viitsi, võtnud üldse on. Järgmise päeva õhtul sain neilt sõnumi: Vabandust, mu telefon oli teise töötaja käes. Kuulsin, et käisid haiglas.
No comments:
Post a Comment